Kärdla Baptistikoguduse koduleht

Psalm 104:27-34

Kõik nad ootavad sind, et sa neile annaksid nende toidu omal ajal. Sa annad neile, ja nad korjavad kokku; sina avad oma käe, ja nende kõhud saavad täis head. Sa peidad oma palge, ja nad ehmuvad; sa võtad ära nende hingeõhu, nad heidavad hinge ning pöörduvad tagasi põrmu. Sa läkitad välja oma vaimu, ja nad luuakse, ja sina uuendad maa näo. Kestku Issanda au igavesti! Issand rõõmustagu oma tegudest, tema, kes vaatab ilmamaad, nõnda et see vabiseb, kes puudutab mägesid, ja need suitsevad. Ma tahan laulda Issandale oma eluaja ja mängida oma Jumalale, niikaua kui ma olen elus. Olgu mu mõlgutus armas tema meelest; mina rõõmutsen Issandas.

Psalmist kõneleb sellest, et kõik hea tuleb Jumalalt. Jumal varustab kõiki ja tagab, et see maailm püsib. Kui Jumal sellest maailmast ära pöörduks või sellega enam ei tegeleks – siis kaoks kogu loodu. Jah, alguses lõi Jumal taeva ja maa – ja need püsivad siiani vaid tänu Looja hoidmisele ja kandmisele. Jumal ei ole sellest maailmast eemale läinud ega seda unustanud. Jumal on andnud ka inimestele teada, kuidas elada maa peal Temale meelepäraselt. Psalmi autor igatseb, et tema eluviis teeks Jumalale rõõmu. Kes vastavalt Looja seadustele elab, kogebki rõõmu ja rahu, sest tema suhe Jumalaga on korras. Olgu siis meiegi mõtted ja teod armsad Issanda meelest!

Psalm 27:1-8

Taaveti laul. Issand on mu valgus ja mu pääste, keda ma peaksin kartma? Issand on mu elu võimas kaitse, kelle ees ma peaksin värisema? Kui kurjategijad tulevad mu kallale mu liha sööma, mu rõhujad ja mu vaenlased, siis nad komistavad ja kukuvad. Kui sõjavägi seab leeri mu vastu, ei karda mu süda; kui sõda puhkeb mu vastu, selleski ma loodan tema peale. Ühte ma olen palunud Issandalt; seda ma üksnes nõuan, et ma saaksin asuda Issanda kojas kogu oma eluaja ning tähele panna Issanda leebust ja mõtiskleda tema templis. Sest ta peidab mind oma majasse kurjal ajal, ta peab mind salajas oma telgi pelgupaigas, ta tõstab mu üles kaljule. Nüüd kerkib mu pea üle mu vaenlaste, kes mu ümber on, ja ma tahan tema telgis ohverdada hõiskamisohvreid, ma tahan laulda ja mängida Issandale! Issand, kuule mu häält, kui ma hüüan; ole mulle armuline ja vasta mulle! Sinu sõna on see, mida mu süda ütleb: „Otsige mu palet!” Siis ma otsin, Issand, sinu palet.

Kui Jeesus oli risti löödud ja surnud, siis jüngrid olid kartusest lukus uste taga. Sinna lukus uste taha tuli Jeesus neid kinnitama, öeldes: „Rahu teile!” Jah, Jeesus oli küll risti löödud ja surnud, kuid surm ei saanud Teda kinni hoida. Ülestõusnuna ja surma võitjana oli Ta taas jüngrite keskel neid julgustamas. Jüngrid said rõõmsaks Jeesust nähes. Kuid Jeesus ei jäänud jüngrite juurde. Ta oli juba enne oma kannatusi ja ristisurma öelnud, et ta läheb Isa juurde ja saadab teise Trööstija, kes jääb jüngritega igavesti. Nelipühapäeval langes Püha Vaim jüngrite peale ja täitis neid väe ja julgusega. Nüüd ei olnud nad enam lukus uste taga, vaid kuulutasid julgelt Jeesust Kristust. Taavet oli julge igas olukorras – sest Jumal oli temaga ja ta rajas oma lootuse Jumalale. Ka jüngrid, täis Püha Vaimu, ei kartnud enam ei juute ega Rooma riigi valitsejaid. Algkogudus armastas osadust – ikka olid nad koos ühises palves. Nad olid päevast päeva ühel meelel pühakojas ja kiitsid Jumalat. Ja kui nad mööda maad käisid, tunnistasid nad julgesti Kristusest. Täitku Püha Vaim täna meidki, et võiksime koguduse osaduses üksteist kinnitada ja julgustada ja et meiegi annaksime oma kaasaegsetele julge tunnistuse Kristusest.