Kärdla Baptistikoguduse koduleht

Ap 10:34-43

Nüüd avas Peetrus oma suu ja ütles: „Tõepoolest, nüüd ma mõistan, et Jumal ei ole erapoolik, vaid talle on vastuvõetav iga rahva hulgast see, kes teda kardab ja teeb õigust. See on sõna, mille ta on läkitanud Iisraeli lastele, kuulutades evangeeliumi rahust Jeesuse Kristuse kaudu, kes on kõikide Issand. Te teate seda, mis on sündinud algul Galileas ja siis kogu Juudamaal pärast ristimist, mida kuulutas Johannes - kuidas Jeesus Naatsaretist, keda Jumal oli võidnud Püha Vaimu ja väega, käis mööda maad head tehes ja parandades kõiki kuradi poolt rõhutuid, sest Jumal oli temaga. Ja meie oleme kõige selle tunnistajad, mis ta on teinud juutide maal ja Jeruusalemmas. Nemad aga hukkasid tema, riputades ta ristipuu külge. Sellesama on Jumal kolmandal päeval üles äratanud ja lasknud tal saada avalikuks; mitte kogu rahvale, vaid Jumala poolt ette märgitud tunnistajaile, meile, kes me oleme temaga koos söönud ja joonud pärast seda, kui ta oli üles tõusnud surnuist. Ja tema on käskinud meid rahvale kuulutada ja tunnistada, et tema on Jumala poolt määratud elavate ja surnute kohtumõistja. Temast tunnistavad kõik prohvetid, et igaüks, kes temasse usub, saab tema nime läbi pattude andeksandmise.”

Ülestõusmispüha hommikul läksid naised murelikult Jeesuse haua juurde. Nad tahtsid veel viimased matusekombed täita ja ei teadnud, kuidas nad saaks hauakivi eest veeretatud, et Jeesuse ihule teha, mis oleks õige olnud. Aga haua juures ootas neid üllatus – Jeesuse ihu polnudki hauas. Ja ingel tuletas neile meelde, mida Jeesus oli juba enne ristilöömist ja surma öelnud. Jüngridki olid peale ülestõusmise sõnumite kuulmist alguses segaduses ega osanud aru saada, mida see tähendas. Esimesed, kellele kõige sündinu tähendust põhjalikult selgitati, olid kaks jüngrit Emmause teel – kui Jeesus ise neile kirja seletas. Kuid ülestõusnud Issand kohtus kõigi jüngritega ja kõneles toimunud sündmuste tähendusest. Surm ei saanud Jeesust kinni hoida – Ta on üles tõusnud! Jeesusele on antud kõik meelevald taevas ja maa peal. Tema on kõigi inimeste üle kohtumõistja. Kuid praegu on armuaeg – igaüks, kes Jeesusesse usub, saab pattude andestuse ja Jumala lapse tunnistuse. Rõõmusta, sest taevatee on kõigile avatud!

Fl 2: 5-11

Mõtelge iseenestes sedasama, mida Kristuses Jeesuses: kes, olles Jumala kuju, ei arvanud osaks olla Jumalaga võrdne, vaid loobus iseenese olust, võttes orja kuju, saades inimese sarnaseks; ja ta leiti välimuselt inimesena. Ta alandas iseennast, saades kuulekaks surmani, pealegi ristisurmani. Seepärast on Jumal tõstnud ta kõrgemaks kõrgest ja annetanud talle selle nime, mis on üle iga nime, et Jeesuse nimes nõtkuks iga põlv nii taevas kui maa peal kui maa all, ja et iga keel tunnistaks: Jeesus Kristus on Issand – Jumala Isa kirkuseks.

Palmipuude püha on kontrastide püha. Rahvas hõiskab Jeesuse kui kuninga üle, kuid Jeesus ise ei lähe vaimustusega kaasa. Ta ei marsi Jeruusalemma kui kõikvõimas valitseja, vaid pigem kui see, kes on valmis teenima. Ning Jeruusalemma eemalt nähes Jeesus hoopis nutab eesolevatele päevadele mõeldes. Juba mõne päeva pärast nõudsid osad Tema surma. Jeesus läkski surmast läbi. Ja ülestõusnuna on Ta tõepoolest kuningas – kuid mitte lihtsalt maine valitseja, vaid kogu loodu Issand. Tuleb päev, mis kõigil tuleb seda tunnistada. On hea, kui tunnistame Jeesuse oma elu Issandaks juba nüüd. Siis võime rõõmuga oodata tulevasi päevi ja oleme valmis surmast ellu minema.