Jaakob aga lahkus Beer-Sebast ja läks Haarani poole. Ta sattus ühte paika ja ööbis seal, sest päike oli loojunud; ta võttis selle paiga kividest ühe, pani enesele peaaluseks ja heitis sinna paika magama. Ja ta nägi und, ja vaata, maa peal seisis redel, mille ots ulatus taevasse, ja ennäe, Jumala inglid astusid sedamööda üles ja alla. Ja vaata, Issand seisis tema ees ning ütles: „Mina olen Issand, su isa Aabrahami Jumal ja Iisaki Jumal. Maa, mille peal sa magad, ma annan sinule ja su soole. Ja sinu sugu saab maapõrmu sarnaseks ja sa levid õhtu ja hommiku, põhja ja lõuna poole, ja sinu ja su soo nimel õnnistavad endid kõik maailma suguvõsad. Ja vaata, mina olen sinuga ja hoian sind kõikjal, kuhu sa lähed, ning toon sind taas sellele pinnale, sest ma ei jäta sind maha, kuni olen teinud, mis ma sulle olen öelnud!” Siis Jaakob ärkas unest ja ütles: „Issand on tõesti selles paigas, mina aga ei teadnud seda!” Ja ta kartis ning ütles: „Küll on see paik kardetav! See pole muud midagi kui Jumala koda ja taeva värav!” Ja Jaakob tõusis hommikul vara ning võttis kivi, mille ta oli pannud enesele peaaluseks, ja pani selle sambaks püsti ning valas selle otsa peale õli. Ja ta pani sellele paigale nimeks Peetel; enne aga oli selle linna nimi Luus. Ja Jaakob andis tõotuse, öeldes: „Kui Jumal on minuga ja hoiab mind teel, mida käin, ja annab mulle leiba süüa ja riided selga, ja mina võin rahuga pöörduda oma isakotta, siis on Issand mulle Jumalaks, ja see kivi, mille ma panin sambaks, saab Jumala kojaks. Ja kõigest, mis sa mulle annad, ma annan sulle täpselt kümnist.”
Jaakob oli põgenemas oma venna eest. Ees oli pikk teekond ja tulevik, millest ta ei osaunud midagi ette arvata. Jaakobi soov oli eelkõige elus püsida. Ühel õhtul ei leidnud ta oma teekonnal midagi mugavamat pea alla kui vaid ühe kivi. Ja sel ebamugaval ööl, mil Jaakob ehk teadmatuse ja murega magama jäi, nägi ta und, mis teda üllatas – Jumal ilmutas ennast talle unes. Hommikul ärgates teadis Jaakob, et Jumal on temaga. Seda julgustust Jaakob kindlasti vajas. Tema rännak oli alles alguses. Aga nüüd ta teadis, et Jumal saadab teda isegi siis, kui ta seda ei tunne. Ta võis minna teadmatusele vastu usaldades, et küll Jumal laseb kõik eeloleva lõpuks kasuks tulla. Jeesus ütles oma jüngritele: „Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni.” Nii võime meiegi tundmatusele vastu minna Jumalat usaldades.
