Kiire suvi on läbi ning viimastes uudistes räägitud muutused on meie elus toimumas ja toimunud (välja arvatud misjonireis Ukrainasse, mis jäi ära huviliste puuduse tõttu) ning püüan kõigest sellest ülevaate anda.
Jaanipäevaks lõpetasin oma igapäevase
töö kontoris ning peale seda olen käinud abiks vaid kord nädalas. Tänu sellele oli mul suvel rohkem aega läti keelt õppida ning teha ettevalmistusi puuetega inimeste laagriks. See andis ka võimaluse olla juulis Eestis saatjaks lastekodupoisile
Maksile, kes osales puuetega lastele mõeldud võitluskunstide laagris. Talle meeldis seal nii väga, et jäigi trennis käima. Tänaseks on ta tasakaal ja koordinatsioon juba palju paremad ning on suur lootus, et tal on võimalik end ratastoolist välja treenida. Maks leidis endale laagrist uusi sõpru, kes püüavad täita lünka, mis minu Lätti kolimine poisile on jätnud. Seega on tänu laagrile toimunud Maksi elus positiivsed muutused ning minu reis Eestisse läks seega „asja ette“.
Augustis olime enamuse ajast Hiiumaal
puhkusel. Samal ajal aitasime natuke kaasa ka Hiiumaal toimunud misjoninädalale ning saime osaleda Kärdla Baptistikoguduse uue (vana) maja (taas)avamisel.
Kaspar lõpetas esimese ülikooliaasta edukalt ning jätkab praegu teisel kursusel. Sel semestril on tal loengud neli korda nädalas pealelõunal, mis tegi ta jätkamise NM-i keskuse praktiliste tööde juhatajana võimatuks. Praegu käib ta keskuses abiks vaid kord nädalas. Suvel seevastu oli ta igal päeval ametis ning viimase lihvi sai ka NM-i õppekeskuse maja.
31.augustist 1.septembrini viisime läbi oma
esimese laagri puuetega 
inimestele. Kuna Lätis on suhteliselt raske leida ratastoolisõbraliku hoonet, siis meie laager toimus Riia lähedal Ropaþis Läti Kristliku Misjoni kämpingus, millele rajati ajutised kaldteed. Kämping ja külm ilm tegid laagri suhteliselt ekstreemseks, aga paljud osalejad arvasid, et sisu kaalus välised tingimused üle. Osalejaid oli vaid üheksa ning esimese laagri mõtteks oligi omavahel tuttavaks saada, koos aega veeta, osaduses olla ning koguda soovitusi järgmise aasta nädalase laagri läbi viimiseks. Sel aastal viisime programmi läbi Kaspariga kahekesi ning meil oli muudeks praktilisteks ülesanneteks (näiteks toidu valmistamine) vaid kolm abilist, kuid just tänu sellele, et meid oli nii vähe, saime hea kontakti kõigi osalejatega. Osalejate soovile vastu tulles püüame Riias kord kuus hakata läbi viima kodugruppi puuetega inimestele. Neid, kes ei ela Riias, püüame võimaluse piires külastada ning otsime võimalusi, et ka nemad saaksid osaleda kristlikel üritustel. Suurimaks probleemiks Lätis kristlastest puuetega inimeste hulgas ongi see, et neil ei ole võimalik kristlikus osaduses käia, kuna kas ei saada kodust välja või kirikusse sisse. Samuti tunneb puudega inimene end kirikus teistsugusena, keda kergesti omaks ei võeta. Igatahes sai laagris selgeks, et meil mõlemal on kutsumus töötada puuetega inimestega. Kasparile oli selline laager esimene (eelmisel aastal Rootsis olime vaid abilised) ning ta ei olnud seni endas veel kindel, laagri lõpuks aga oli ta saanud täieliku selguse oma kutsumuses.
6.septembril
kolisime Talsi lähedale kuueks kuuks kolmetoalisesse korterisse „kassihoidjateks“. Ameeriklastest omanikud on pool aastat oma kodumaal ning meie vaatame nende korteri ja kassi järele. 6.märtsil tulevad nad koju tagasi ning enne seda peaksime me otsustama, kus on meie koht (kas Talsis või Riia lähedal) ning leidma endale korteri. Vastasel juhul pole meil kusagile minna, kuna meie vanas korteris elab sees uus inimene. Praegusel momendil naudime suurt korterit, WC-d, vannituba, pesumasinat ja kodust aadressi - kõike seda meil enne ei olnud.
14.-16. september olin jälle Eestis ning osalesin Tartus Salemi Baptistikoguduses toimunud Eesti EKBKL
misjonikonverentsil, kus mul paluti meie tööst rääkida. Konverents oli suureks julgustuseks ja õnnistuseks.
Palvesoovid:
