Kärdla Baptistikoguduse koduleht

Markuse 13:24-32

Kuid neil päevil pärast seda ahistust pimeneb päike ja kuu ei anna oma kuma ning tähed on taevast kukkumas ja taeva vägesid kõigutatakse. Ja siis nähakse Inimese Poega tulevat pilvedes suure väe ja kirkusega. Ja siis ta läkitab inglid ja kogub kokku oma valitud neljast tuulest, maa äärest taeva ääreni. Ent viigipuust õppige võrdumit: kui selle okstele tärkavad noored võrsed ja ajavad lehti, siis te tunnete ära, et suvi on lähedal – nõnda ka teie, kui te näete seda kõike sündivat, tundke ära, et tema on lähedal, ukse taga. Tõesti, ma ütlen teile, see sugupõlv ei kao, enne kui kõik see on sündinud. Taevas ja maa hävivad, aga minu sõnad ei hävi! Seda päeva või tundi ei tea aga keegi, ei inglidki taevas ega Poeg, ainult Isa üksi.

Jeesus kõneles jüngritele tulevastest aegadest. Selle vestluse alguses märkis Jeesus Jeruusalemma templi suurepärase ehituse kohta, et sellest ei jää kivi kivi peale – kõik lammutatakse. Jüngrid küsisid Jeesuselt: „Millal see juhtub ja kuidas ära tunda need ajad?” Vastuseks kõneleb Jeesus paljudest tulevastest sündmustest. Nii mõnedki kirjeldatud sündmused on juba täitunud. Jeruusalemm – ja ka tempel – hävitati rooma vägede poolt varsti peale Jeesuse surma ja ülestõusmist. Kuid Jeesus kõneles palju rohkem kui vaid templi hävitamisest. Veel tänagi me loeme neid sõnu ja püüame aru saada, millises ajas me oleme ja kui lähedal võib olla Jeesuse taastulemine. Aga meile ei anta kindlat aega. Kui Jeesus räägib tulevastest sündmusest, siis kutsub ta üles olema alati tähelepanelikud selle suhtes, mis ümberringi toimub. Vaadates täna meie ümber toimuvat, on selge, et lihtsamaks ei lähe. Jeesuse sõnad ei hävi – ja Tema sõnade kohaselt on Ta ise meiega kuni ajastu lõpuni!

Psalm 146:1-10

Halleluuja! Kiida, mu hing, Issandat! Ma tahan Issandat kiita oma eluaja! Ma tahan oma Jumalale mängida, niikaua kui mind on! Ärge lootke vürstide peale, inimlaste peale, kelle käes ei ole abi! Kui tema vaim välja läheb, siis ta pöördub tagasi oma mulda; selsamal päeval kaovad tema kavatsused. Õnnis on see, kelle abi on Jaakobi Jumal, kelle lootus on Issanda peale, oma Jumala peale, kes on teinud taeva ja maa, mere ja kõik, mis seal sees on, kes on ustav igavesti, kes mõistab õiglast kohut neile, kellele liiga tehakse, kes annab leiba näljastele. Issand päästab lahti, kes on kinni seotud. Issand avab pimedate silmad; Issand seab püsti need, kes on küüru vajutatud. Issand armastab õigeid. Issand kaitseb võõraid, ta peab ülal vaeslapsi ja lesknaisi; kuid õelate teed ta saadab nurja. Issand on kuningas igavesti, sinu Jumal, Siion, põlvest põlve! Halleluuja!

Meie tänasel pildil on psalmisti sõna, et Issand armastab õigeid. Ja selles salmis viidatakse, et õiged on sageli jutkui küüru vajutatud, neid on siinses maailmas koheldud ebaõiglaselt. Küllalt sageli jääb meil ümbritsevad jälgides mulje, et õiglust ei ole. Eks ju vanasõnagi viitab sellele, kui öeldakse: „Väiksed vargad ripuvad võllas, suured vargad sõidavad tõllas.” Inimesed loodavad ikka üksteise peale. Võime meenutada kõnekäändu „käsi peseb kätt” – sedagi väljendit kasutatakse sageli kontekstis, kus on tegemist õiguse väänamisega. Meie tänane sõna aga tuletab meile meelde, et tõeline abi tuleb Jumalalt, mitte inimestelt. Ja lõpuks on ikka nii, et Jumala ees ei jää õiguse väänaja püsima, aga õige pärib igavese elu. Sellepärast loodame Temale ja kiidame Teda alati!