Kärdla Baptistikoguduse koduleht

Ps 30: 2-13

Sind, Issand, ma ülistan, sest sa oled mind toonud välja hädast ega ole lasknud mu vaenlasi rõõmutseda minu pärast. Issand, mu Jumal, ma kisendasin su poole ja sa tegid mu terveks. Issand, sina tõid mu hinge välja surmavallast, sa elustasid mind nende hulgast, kes lähevad alla hauda. Laulge kiitust Issandale, teie, tema vagad, ja ülistage tema püha mälestust! Sest tema viha kestab silmapilgu, aga ta lahkus kogu eluaja; õhtul jääb nutt varaks, kuid hommikul on hõiskamine. Aga ma mõtlesin heas põlves olles: Mina ei kõigu iialgi! Issand, sina tegid oma heas meeles kindlaks minu kui mäe, kuid sa peitsid oma palge ja ma tundsin hirmu. Issand, sinu poole ma hüüdsin ja oma Issandat ma anusin: „Mis kasu on mu verest, kui ma lähen hauda? Kas põrm hakkab sind tänama? Kas ta kuulutab sinu ustavust? Kuule, Issand, ja ole mulle armuline; ole, Issand, minu aitaja!” Sina muutsid mu kaebuse mulle ringtantsuks; sa vallandasid kotiriide mu seljast ja panid rõõmu mulle vööks, et mu hing laulaks sulle kiitust ega vaikiks. Issand, mu Jumal, ma tahan sind tänada igavesti!

Jeesust kiusates tuletas saatan meelde Pühakirja teksti, mis ütleb: „Sinu pärast käsib ta oma ingleid ja nemad kannavad sind kätel, et sa oma jalga vastu kivi ei tõukaks.” Ja neid kirjakohti, kus Jumala Sõna kinnitab, et Jumal hoiab oma lapsi, on veel mitmeid. Ometi teame isiklikest kogemustest, et ka kristlasi tabab aeg-ajalt ikka õnnetusi. Kui me loeme Psalm 34:20, siis seal on kirjas koguni nii: „Õiget tabab palju õnnetusi, aga Issand tõmbab tema neist kõigist välja.” Ka meie tänane Psalm kõneleb just sellest: inimest on tabanud tõsine häda, ta on olnud lausa surmasuus. Aga Jumal on olukorra muutnud, kinkinud veel elupäevi. Jah, nii nagu Jeesus saatanale vastas – me peame ise tegema kõik, et hoiduda hädadest. Liigne riskimine ja hulljulgus ei tohiks olla kristlase omadused. Kuid see ei tähenda, et midagi juhtuda ei võiks. Kuid mis iganes ka ei juhtuks – meie lootus on Jumalal. Teda täname ja kiidame igal ajal.

2Kr 5:14-17

Sest Kristuse armastus sunnib meid, kes me otsustame nõnda: kui üks on surnud kõikide eest, siis on kõik surnud; ja ta on surnud kõikide eest, et elavad ei elaks enam enestele, vaid temale, kes on nende eest surnud ja üles äratatud. Seepärast ei tunne me nüüdsest peale kedagi inimliku loomuse poolest; kui me ka oleksime tundnud Kristust inimliku loomuse poolest, siis nüüd me ei tunne teda enam nõnda. Niisiis, kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu, vana on möödunud, vaata, uus on sündinud.

Nooruses köitsid mind musketäride lood. Neil oli deviis: „Üks kõigi, kõik ühe eest!” Teineteise nimel oldi valmis kõigeks. Piibel kõneleb meile, et Jeesus kannatas iga inimese eest. Tema võttis meie patusüü enesele ja kandis ka patu karistust. Aga patu karistus on surm. Nii suri Jeesus kõikide eest. Igaüks, kes Tema vastu võtab, pärib koos Temaga igavese elu. Paulus kirjutab, et need, kes on kogenud Kristuse armastust, on nüüd otsustanud elada Temale. See tähendab kõiges Kristuse asetamist esikohale. Siis püüad nii ennast kui teisi vaadata Kristuse meelsuses – oled kannatlik ja lootusrikas iga inimese suhtes. Nii nagu Kristus on muutnud sind – nii võib Tema muuta igaüht. Ja tuleb päev, mil me näeme uut loodut täiuslikus olemises.