Kärdla Baptistikoguduse koduleht

Ps 40: 1-10
Laulujuhatajale: Taaveti laul.

Ma ootasin Issandat suure ootusega; ta kummardus mu poole ja kuulis mu appihüüdmist ja tõmbas mind üles õuduse august ja paksust porist ning asetas mu jalad kaljule ja kinnitas mu sammud. Ta pani mu suhu uue laulu, kiituslaulu meie Jumalale. Paljud näevad seda ja hakkavad kartma ja lootma Issanda peale. Õnnis on mees, kes paneb oma lootuse Issanda peale ega pöördu ülbete ja valesse taganejate poole. Palju oled sina, Issand, mu Jumal, teinud imetegusid ja mõelnud mõtteid meie kohta; ei ole kedagi sinu sarnast. Kui ma hakkaksin neid kuulutama ja neist kõnelema, siis oleks neid rohkem kui jõuab ära lugeda. Tapa- ja roaohver ei ole su meele järgi - aga mu kõrvad oled sa avanud -, põletus- ja patuohvrit sa ei nõua. Siis ma ütlesin: „Vaata, ma tulen, rullraamatus on minust kirjutatud. Sinu tahtmist, mu Jumal, teen ma hea meelega ja sinu Seadus on mu südames.” Ma jutlustan õiglust suures koguduses; vaata, ma ei sule oma huuli, Issand, sina tead seda!

Seda psalmi lugedes meenus mulle üks meie kõnekäänd: „Oma särk on ihule kõige lähemal”. Me hoolitseme ikka iseenda eest, teeme seda, mis meile meeldib. Me ei taha teha kellegi teise tahtmist. Kui saatan Eedeni aias Eevat pettis, siis jäi Eevale mulje, et saatan pakub vabadust: ma saan ise targaks. Siiski ei saanud inimesed pattulanguse järel vabadust, vaid hoopis patu orjuse. Jumal tahab meile tegelikult parimat. Seepärast ongi parim teha Jumala tahtmist. Taavet mõistis seda – vahel küll alles peale kibedaid kogemusi. Aga ta pöördus ikka jälle Jumala poole ja soovis taas teha Tema tahtmist. Jumala tahtmist tehes võime Taaveti kombel kogeda imetegusid, mida Tema meie elus teeb.

Ps 29: 1-10

Taaveti laul. Andke Issandale, te jumalalapsed, andke Issandale au ja võimus! Andke Issandale tema nime au, pühas ehtes kummardage Issandat! Issanda hääl on vete peal; auhiilguse Jumal müristab; Issand on suurte vete peal. Issanda hääl kostab võimsasti; Issanda hääl kostab toredasti. Issanda hääl murrab seedreid, Issand murrab katki Liibanoni seedrid. Ta paneb Liibanoni karglema nagu vasika ja Sirjoni nagu noore metshärja. Issanda mürina hääl purskab tuleleeke. Issanda mürina hääl paneb kõrbe värisema; Issand paneb Kaadesi kõrbe värisema. Issanda mürina hääl paneb emahirved poegima, ta laasib metsad paljaks. Ent tema templis ütlevad kõik: „Oh seda auhiilgust!” Issand istus aujärjel veeuputuse tulles, ja Issand jääb kuningaks igavesti!

See Taaveti laul kutsub üles andma au Jumalale. Laulik kirjeldab Jumala suurust ja vägevust. Jumal valitseb alati. Isegi kui veeuputus tuli – kui kogu inimestele seni tuntud maailm hävis – siis Jumala valitsus ei kõigu. Ükskõik, mis siin maa peal ka juhtub – Jumal valitseb ja Temal on kontroll iga olukorra üle. See annab Jumala lastele rahu ja kindluse igal ajal. Ka täna võime anda au Jumalale ja julgesti elada, sest Tema on kuningas igavesti.