Kärdla Baptistikoguduse koduleht

Johannese 20:24-31:

Aga Toomas, keda nimetatakse Kaksikuks, üks kaheteistkümnest, ei olnud nendega, kui Jeesus tuli. Teised jüngrid ütlesid nüüd talle: „Meie oleme näinud Issandat.” Aga tema ütles neile: „Kui ma ei näe tema käte sees naelajälgi ning ei pista oma sõrme naelte asemeisse ega oma kätt tema külje sisse, ei usu ma mitte!” Ja kaheksa päeva pärast olid ta jüngrid taas kodus ja Toomas nendega. Uksed olid lukus, aga Jeesus tuli, jäi seisma nende keskele ja ütles: „Rahu teile!” Seejärel ta ütles Toomale: „Pane oma sõrm siia ja vaata minu käsi ning pane oma käsi ja pista mu külje sisse ning ära ole uskmatu, vaid usklik!” Toomas vastas talle: „Minu Issand ja minu Jumal!” Jeesus ütles talle: „Kas sa usud seepärast, et sa oled mind näinud? Õndsad on need, kes ei näe, kuid usuvad.” Jeesus tegi jüngrite ees veel palju muid tunnustähti, mida ei ole sellesse raamatusse kirja pandud, aga need on kirja pandud, et te usuksite, et Jeesus on Kristus, Jumala Poeg, ja et teil uskudes oleks elu tema nimes.

Tooma teekond täieliku veendumuseni, et Jeesus on tõesti üles tõusnud, oli natuke pikem kui teistel jüngritel. Me oleme sellest loost saanud ka väljendi „uskumatu Toomas”. Kui loeme ülestõusmisele järgnenud sündmusi, siis näeme, et tegelikult ei suutnud keegi jüngritest kohe uskuda. Kõik vajasid kinnitust ülestõusnud Jeesuselt endalt. Apostel Peetrus, kõneldes Korneeliuse kojas Jeesuse elust, surmast ja ülestõusmisest, ütleb, et „me oleme temaga koos söönud ja joonud pärast seda, kui ta oli üles tõusnud surnuist” (Ap 10:41). Johannes, kes tühja hauda nähes esimesena uskuma hakkas, kirjutab sellest, „mida me oleme oma silmaga näinud, mida me oleme vaadelnud ja mida meie käed on katsunud – seda me kuulutame Elu Sõnast” (1Jh 1:1). Temagi pidas oluliseks, et ta oli isiklikult näinud ja lausa katsunud Jeesust Kristust – ka peale seda, kui Jeesus oli üles tõusnud. Meiegi vajame täna isiklikke kogemusi, mis meie usku kinnitavad. Muidugi ei saa me enam selliselt Jeesusega kohtuda, nagu apostlid peale ülestõusmist. Kuid meilgi on kogemusi, mis meile selgelt kinnitavad, et Jeesus Kristus on minu Issand ja minu Jumal. Apostel Johannes pani paljud isiklikud kogemused kirja, et lugejad võiks uskuda Jeesusesse. Meiegi võime oma kogemusi jagada teistega, et paljude usk saaks kinnitatud.

Ap 10: 34-43

Nüüd avas Peetrus oma suu ja ütles: „Tõepoolest, nüüd ma mõistan, et Jumal ei ole erapoolik, vaid talle on vastuvõetav iga rahva hulgast see, kes teda kardab ja teeb õigust. See on sõna, mille ta on läkitanud Iisraeli lastele, kuulutades evangeeliumi rahust Jeesuse Kristuse kaudu, kes on kõikide Issand. Te teate seda, mis on sündinud algul Galileas ja siis kogu Juudamaal pärast ristimist, mida kuulutas Johannes – kuidas Jeesus Naatsaretist, keda Jumal oli võidnud Püha Vaimu ja väega, käis mööda maad head tehes ja parandades kõiki kuradi poolt rõhutuid, sest Jumal oli temaga. Ja meie oleme kõige selle tunnistajad, mis ta on teinud juutide maal ja Jeruusalemmas. Nemad aga hukkasid tema, riputades ta ristipuu külge. Sellesama on Jumal kolmandal päeval üles äratanud ja lasknud tal saada avalikuks; mitte kogu rahvale, vaid Jumala poolt ette märgitud tunnistajaile, meile, kes me oleme temaga koos söönud ja joonud pärast seda, kui ta oli üles tõusnud surnuist. Ja tema on käskinud meid rahvale kuulutada ja tunnistada, et tema on Jumala poolt määratud elavate ja surnute kohtumõistja. Temast tunnistavad kõik prohvetid, et igaüks, kes temasse usub, saab tema nime läbi pattude andeksandmise.”

Ülestõumispüha hommik oli täis üllatusi. Naised läksid haua juurde, et viia lõpule kõik, mis oli juutide kombe järgi õige surnuga teha. Kuid kohale jõudes ei olnudki Jeesuse ihu hauas. Olid inglid, kes tuletasid meelde, et Jeesus oli tegelikult juba varem öelnud, et Ta tõuseb üles. Kuuldes naiste sõnumeid, ei suutnud jüngridki uskuda, et kõik on tõesti tõsi. Läks aega ja vaja oli ka isiklikku kohtumist ülestõusnud Issandaga, et jüngrid veenduksid – jah, Jeesus on tõesti üles tõusnud! Jüngrid olid olnud Jeesuse maapealse tegevuse tunnistajad. Nad olid näinud, et kõik, mida prohvetid olid kuulutanud Messia kohta, oli Jeesuses läinud täide. Ja olles ka Tema surma ja ülestõusmise tunnistajad, mõistsid nad, et Jumal pakub Jeesuse lunastustöö läbi andestust kõigile inimestele. Nii nagu Peetrus kõneles Korneeliuse kojas, nii võime ka meie täna kinnitada: igaüks, kes usub meie pattude eest surnud ja ülestõusnud Issandasse Jeesusesse Kristusesse, saab Tema nime läbi pattude andeksandmise.