Ja kui Jeesus seda oli rääkinud, läks ta edasi Jeruusalemma poole. Ja see sündis, kui ta jõudis Betfage ja Betaania lähedale mäe juurde, mida hüütakse Õlimäeks, et ta läkitas kaks jüngritest, öeldes: „Minge vastaskülla, kuhu jõudes te leiate kinniseotud sälu, kelle seljas ei ole istunud kunagi ükski inimene. Päästke see lahti ja tooge siia! Ja kui keegi peaks teilt küsima: „Miks te ta lahti päästate?”, siis öelge: „Issand vajab teda.”” Läkitatud aga läksid ja leidsid kõik, just nagu Jeesus neile oli öelnud. Aga kui nad sälu lahti päästsid, ütlesid selle omanikud neile: „Miks te sälu lahti päästate?” Nemad ütlesid: „Issand vajab teda.” Ja nad tõid selle Jeesuse juurde, heitsid oma rõivad sälu peale ning panid Jeesuse tema selga istuma. Aga kui ta hakkas liikuma, laotasid nad oma rõivad tee peale. Aga kui Jeesus juba sinna lähedale sai, kus minnakse Õlimäelt alla, hakkas kogu jüngrite hulk rõõmustades valju häälega Jumalat kiitma kõigi vägevate tegude pärast, mida nad olid näinud: „Õnnistatud olgu, kes tuleb, kuningas Issanda nimel! Rahu taevas ja kirkus kõrgustes!” Ja mõned variserid rahva hulgast ütlesid Jeesusele: „Õpetaja, hoiata oma jüngreid!” Ta vastas: „Ma ütlen teile, kui need vaikiksid, peaksid kivid hakkama kisendama!”
Palmipuude pühal loeme sellest, kuidas Jeesus tuleb rahva rõõmuhõisete ja kiituse saatel Jeruusalemma. Teda võetakse vastu kui Issanda saadetud kuningat. Kuid Jeesus ei tule Jeruusalemma tüüpilise maise kuninga kombel. Teda ei austa rahva juhid ja Talle ei korraldata pidulikku vastuvõttu ei keisri palees ega templis. Jeesus ei lähe ka ise endale kuninga positsiooni nõudma. Ta ei soovi olla maine kuningas või lihtsalt Iisraeli vabastaja võõra rahva võimu alt. Jeesus tuli, et olla iga inimese südame kuningas. Ta tuli, et vabastada inimesed kuradi meelevalla alt. Kes Jeesuse kui Kuninga ja Issanda oma südamesse vastu võtab, kogeb taeva ligiolu ja Jumala rahu. Ja siis võib tõesti kogu südamest rõõmsalt austada Jeesust.
