Ja kui Jeesus seda oli rääkinud, läks ta edasi Jeruusalemma poole. Ja see sündis, kui ta jõudis Betfage ja Betaania lähedale mäe juurde, mida hüütakse Õlimäeks, et ta läkitas kaks jüngritest, öeldes: „Minge vastaskülla, kuhu jõudes te leiate kinniseotud sälu, kelle seljas ei ole istunud kunagi ükski inimene. Päästke see lahti ja tooge siia! Ja kui keegi peaks teilt küsima: „Miks te ta lahti päästate?”, siis öelge: „Issand vajab teda.”” Läkitatud aga läksid ja leidsid kõik, just nagu Jeesus neile oli öelnud. Aga kui nad sälu lahti päästsid, ütlesid selle omanikud neile: „Miks te sälu lahti päästate?” Nemad ütlesid: „Issand vajab teda.” Ja nad tõid selle Jeesuse juurde, heitsid oma rõivad sälu peale ning panid Jeesuse tema selga istuma. Aga kui ta hakkas liikuma, laotasid nad oma rõivad tee peale. Aga kui Jeesus juba sinna lähedale sai, kus minnakse Õlimäelt alla, hakkas kogu jüngrite hulk rõõmustades valju häälega Jumalat kiitma kõigi vägevate tegude pärast, mida nad olid näinud: „Õnnistatud olgu, kes tuleb, kuningas Issanda nimel! Rahu taevas ja kirkus kõrgustes!” Ja mõned variserid rahva hulgast ütlesid Jeesusele: „Õpetaja, hoiata oma jüngreid!” Ta vastas: „Ma ütlen teile, kui need vaikiksid, peaksid kivid hakkama kisendama!”
On palmipuude püha – tuletame meelde seda, kuidas Jeesus tuli Jeruusalemma eesli seljas ratsutades ja rahvas tervitas Teda rõõmsalt: „Õnnistatud olgu, kes tuleb, kuningas Issanda nimel! Rahu taevas ja kirkus kõrgustes!” Rahu ja rõõmu igatseme kõik. Jeesuse ajal oli küll väliselt elu rahulik, kuid rahvas igatses vabadust Rooma võimust ja pinged olid pidevalt õhus. Igatseti, et Jumal saadab Messia, kes võõrast võimust vabastab. Just seda oodati Jeesuselt – rahu aega vaba ja iseseisva Jumala rahvana. Jeesus oli nimetanud juute orjadeks, mis kirjatundjaid ja varisere väga vihastas. Jeesus selgitas, et suurim orjus pole elu võõra maise kuninga all, vaid patu orjus, kui süda pole vaba ja puhas Jumala ees. Kes teeb pattu, on patu ori, olenemata sellest, milline maine kuningas parasjagu võimul on. Isegi kui juutidel oli vaja võõrale keisrile makse maksta, siis polnud see Jeesuse silmis mingi probleem – muidugi andke keisrile see, mis keisrile kuulub. Aga Jumalale tuleb anda see, mis Jumalale kuulub: esikoht oma südames ja elus. Täna rõõmustame Jeesuse üle, kes on tõeline rahukuningas. Kui soovime sellest rahust osa saada, tuleb meil anda Jeesusele oma elus esikoht. Kui Tema valitseb meie üle, siis olenemata maistest olukordadest ja võimudest on meie südames rahu ja rõõm, mida keegi ei saa meilt võtta.
